Kõik nad üritavad kirjeldada kultuuri ja raha suhteid, ennekõike seda, kuidas kultuur, mida traditsiooniliselt on peetud raha neelavaks ettevõtmiseks, tegelikult raha juurde loob ning sisemajanduse kogutoodangut (SKP) kasvatab.

Lähenemisviisis pole midagi uut. Eriti Inglismaal on loovtööstust innukalt uuritud varsti 20 aastat, suuna alusepanijaks peetakse John Myerscough’ 1988. aastal ilmunud uuringut «The Economic Importance of Arts in Britain», mis mõõtis loovmajanduse mahuks 10 miljardit naela ning mida kasutati aktiivselt (ja väga edukalt) kultuurile lisatoetuste hankimiseks.

Samal teemal: Mis loom on loomemajandus? (5)

Lühidalt tõestas Myerscough ju täpselt seda, mida kultuuritegijad olid alati uskunud: kultuur toob tegelikult sisse hoopis rohkem raha kui temale kulutatakse.

Ent tõsimeelsed majandusteadlased olid Myerscough’ tulemustest üsna jahmunud. Nimelt mahtusid uuringu kultuurikulutuste alla kõrvu teatripileti või videokassetiga ka taksosõit teatrisse, õhtusöök enne või pärast etendust, uus lips, koju muretsetud videomakk jne.

Tõsi, termin ise on muutunud aastatega aina laiemaks. Kui 80ndate lõpul mõisteti kultuuritööstuse all ennekõike kauneid kunste, siis loomemajanduse alla mahub asju reklaamist mänguasjadeni.

Laia definitsiooni järgi on Suurbritannia puhul kõneldud ca 70 miljardi naela suurusest käibest ning sellest, et tööandjana on loovsektor eespool ehitusest ja autotööstusest.

Kainestavana peaks siinkohal mõjuma tõsiasi, et positiivse kultuuriekspordiga saab hetkel kiidelda vaid kolm maailma riiki – USA, Jaapan ning Suurbritannia.

Nüüd on Eestis ette võetud esimene katse kohalikust loometurust ülevaadet saada.

Igati kiiduväärt, ent herakleslik ettevõtmine, arvestades, et lähteandmed on praktiliselt olematud ja kultuuriministeeriumil pole aimu isegi riiklikke toetusi saavate kultuuriasutuste tuludest ja kuludest.

Sel taustal tundub uuringu eesmärk – saada seitsme kuuga pilt loovmajanduse mahust, lugeda kokku käibed, töötajad, tooted – pehmelt öeldes soovmõtlemisena.

Igal kombel toetades kaardistamise vajadust, pelgan ma küll sügavalt, et mõistlik idee – lahterdada ja liigendada eesti kultuurivaldkond võimalikult täpselt osadeks ning uurida nende vastasseoseid ja -mõjusid – läheb lihtsalt vett vedama, sest mitmetahulise kaardi asemel joonistub juhusliku kujuga kriipsujuku.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5